Olen Aime Uustalu ja meie pere tegeleb mesilastega juba 2009. aastast.
Mulle meeldisid mesilased juba lapsena, ning minu esimene kokkupuude
mesilastega oligi suvel vanaema juures olles, kui pidin suitsikuga suitsu
andma. Vanaemal oli sel ajal 2 mesilasperet ja sealt sai niiiiii maitsvat mett ja
muidugi kärjemett. Aga kahjuks mingil põhjusel need pered ühte külma talve
enam üle ei elanud. Olime muidugi väga kurvad.
Kohtudes oma mehega selgus, et nende peres on ka mesilased. Oi milline rõõm
see oli – OMA TALU MESI. Need mesilased olid ütlemata kurjad, sest nendel ei
vahetatud emasid. Kõik oli looduslik, paljundamine käis sülemitega jne. Ma
unistasin, et kui maja valmis saab võtame ka oma mesilased.
Jõudiski kätte aeg, kui lubati mulle 2 peret. Oli vaja vaid oma valdustesse
transportida. Oh neid tigedikke. Käisime mitu õhtut üritamas neil lennuava
kinni panna, aga ikka olid nemad kiiremad, ka pimeduses, et meile koht kätte
näidata. Tekkis lausa hasart juba, et kes võidavad. Lõpuks ikkagi võitsime meie
ja nii nad meile tulidki. Sellest on juba üle 13 aasta aga ikka vahest meenutad,
kuidas kõik alguse sai.
Mõni pere on ka hävinud selle aja jooksul aga eks igas tegemises tuleb oma
kooliraha maksta. Ega mesilased polnud süüdi, et algul nii oskamatu olin. Nagu
iga aasta on uus ei ole mesinduses ka ühtegi samasugust aastat. Igal aastal
tuleb jälgida looduse ringkäigu erilisust ja sellega arvestada mesilas
toimetamisel. Nüüdseks on mesilased minuga harjunud ja tundub, et ma
meeldin neile.
Mina armastan neid samuti ja tänutäheks varustavad nad
meie peret/sugulasi/sõpru niiiiii maitsva meega ja organismi tugevdava
õietolmu ning suiraga.
Ma jätkuvalt imetlen ja tunnen austust nende imeliste linnukeste ees.
Nad on esiteks loodusele nii vajalikud ja panustavad meie tervise heaks nii
palju. Nad alati teavad, kuhu on vaja üks väike sutsakas anda, sest perenaine ei
ole ise oma südamehäält kuulda võtnud ja on veits üle pingutanud.
Kui alguses sutsata saades oli see koht kaua valus, paistes ja sügeles, siis mida
aeg edasi seda kergemaks olukord muutus. Nüüd ainult tunnen seda, kui sutsu
saan, aga kui mesilast lahkun on juba meelast läinud, kus see koht oli.
Nii meeldiv ja tore on nende elu ja töötamist jälgida, katsudes neile pakkuda
igakülgset omapoolset abi kogu eluetapil.
Esimesteks õpetajateks mesinduses olid Marje ja Jaak Riis, aastatel 2012-2013,
kui võtsime läbi kõik mesindusega seonduva kogu aasta lõikes. Oli teooriat ja
oli praktikat piisavalt, et jõuda selgusele, kas see sobib või ei. Minule sobis.
Sealt edasi on tulnud mitmeid koolitusi ja enese täiendamisi vähemalt üks kord
aastas sellel alal. Lõppu ei näi tulevat veel niipea, sest see on nii huvitav
maailm.